Sitablogi

Kolmapäev, detsember 20, 2006

Sitameie

Meie Sitt, kes Sa oled sooles!
Pühitud olgu Sinu triip. Sinu hais tulgu. Sinu pongestamine sündigu nagu sooles, nõnda ka poolel teel.
Meie igapäevast paberit anna meile tänapäev.
Ja anna meile andeks meie dieet, nagu meiegi andeks anname oma kõhule.
Ja ära saada meid ühiskäimlasse, vaid päästa meid ära astanguta pottidest.
Sest Sinu päralt on pott ja vesi ja pealetõmbamine igavesti.

Puuks.

Paanika-sitt


Nagu hoolikas lugeja on taibanud, pole ma sttumisest kordagi paanikasse sattunud. Aga vot eile sattusin. Nimelt põles mul sitamajas pirn läbi ja sellise kujuga pirni pold kuskilt asemele ka võtta. Sitt aga vajas sittumist - võtsin julguse kokku, hingasin ukse taga kopsud värsket õhku täis ja asusin tegutsema.

Nii kui püksid maha sain, algasid paanikahood: kurat! raamatut ei näe lugeda. Sitt ise oli kõva ja ei tahtnud eriti kiiresti kerest väljuda, mis teadupärast tõotab toredat vaatepilti. Aga võta näpust - ei näe ju! Jälle paanika. Kolmas paanikahoog tabas mind hetkel, kui teadvustasin endale, et vahele jääb ka paberi inspekteerimise meeliülendav etapp.

Minusugune sitoloog ikka naljalt vett peale ei tõmba, kui sitta näinud pole. Otsustasin pommi potti jätta ning jooksin rauapoodi pirni järele, et korraliku valguse käes oma viimast meistriteost imetleda. Koju tagasijõudes ootas mind ees aga ebameeldiv üllatus - kurat ja põrgu ja paanika - naine oli selle aja jooksul vee peale tõmmanud.

Neli paanikahoogu ühe sittumisega! Öösel igatahes magada ei saanud.