Sitablogi

Teisipäev, november 28, 2006

Sittumise tihedus

Hiljuti jäi kuskilt kõrvu, et imikute puhul on täiesti normaalne 7-10 päevaste vahedega sittuda. Kurat, see teeb ju sisuliselt ainult 3 korda kuus. Hea küll, imiku organismi ei satu vist tõesti eriti palju tahket materjali.

Igatahes hakkasin seda fakti kuuldes analüüsima, et mis siis oleks, kui täiskasvanud inimesed situksid ainult kolm korda kuus? Kuradi igav oleks! Igapäevane rutiin jääks täiesti ära. Sittumise rõõmu ei saakski peaaegu nautida ning praegust blogi poleks vist olemaski.

Aga kolm korda kuus sittumisel oleks ka positiivne külg - minu puhul oleks iga sitt ilmselt pohmasitt! Ja pohmasitast vabanemise rõõm on tõeliselt suur.

Hiiliv sitt

Ootasin kolm päeva sitahäda nagu hingeõnnistus. Kõik katsed torud tühjaks puhuda lõppesid peavalu ja punnis silmadega. Viimased päevad käisin ringi nagu rikkis mootoriga Trabant, turtsusin ja põrisesin. Kui keegi oleks mul põleva tshäksiga taga käinud, oleksin olnud nagu persest tuld sülgav draakon.

Aga kui Ta lõpuks tuli, jäi vaid loetud sekundid, et häda realiseerida. Sest kunagi ei tea ju, kas peab äkki veel kolm päeva ootama.

Kolmapäev, november 22, 2006

Kaka ja kevad

Koer kükitas natuke aega pargiteel ja jooksis siis minema. Temast jäi järele väike junnike.

“Oo, kui imeilus siin on!” imestas see ja vaatas ringi. “Kui sinine on taevas! Kui rohelised on puud! Ja kui palju on siin ruumi!”

“Kuule sina seal, ole ettevaatlik!” manitses teda varblane. “Tule tee pealt ära, muidu mõni astub sulle peale!”

Tõepoolest, juba lähenesid mööda rada kellegi jalad! Kaka kooberdas nii kiiresti kui jaksas murule.

“Oi, siin on veelgi kenam!” rõõmustas ta. “Nii pehme ja mõnus. Rohulibled kõditavad lõua alt ja mesilased sumisevad. Ma korjan maha langenud lehti ja ehitan endale majakese. Siis istun seal sees, akna all ja imetlen loodust!”

“Tead, kakajunn, ära sa siia keset muru küll maja ehita,” õpetas varblane. “Siin sõidab vahel muruniitja. See müriseb koledasti ja lõikab kõik asjad tükkideks. Ohtlik asi! Sa mine parem sinna sirelipõõsa alla, sinna muruniitja ei pääse. Seal on hea rahulik elada.”

“Ole sa tänatud, tark lind!” tänas kaka ja kõndis põõsa varju. Ta otsis puulehti ja oksakesi ning punus neist väikese onni. Seal oli hea istuda ja värsket õhku hingata.
Kaka meelest oli pargis väga huvitav. Lapsed jooksid ja viskasid teineteisele palli, vanaeided toitsid varblaseid ja tuvisid, koerad nuuskisid puid ja tõstsid jalga. Seda oli onni aknast põnev vaadata. Ainult külalisi kakal ei käinud ja sellepärast oli ta natuke kurb.
“Nii tore oleks mõne sõbraga juttu ajada ja koos aknast välja vaadata,” mõtles ta. “Küll on kahju, et ma nii üksik olen. Vähemalt see varblane võiks vahel läbi tulla. Kas siis sobib sedasi sõpra unustada!” Ta vaatas otsivalt ringi ja nägigi varblast. See kükitas koos oma naisega põõsaoksal ja toitis pesas piuksuvaid poegi. Kaka lehvitas vanale sõbrale ja varblane noogutas tervituseks, aga lähemale ei lennanud. Tal polnud praegu aega ühe koerakaka jaoks. Selle asemel kallistas ta oma naist ning kihutas poegadele uut toitu otsima.

“Tore kui ka minul oleks keegi, keda kallistada,” mõtles kaka ohates.

Tasapisi saabus sügis ja siis tuli talv. Kaka majake jäi lume alla. Seal oli soe ja hubane, kaka jäi uniseks ning magas palju.

Kevadel sulas kaka lume alt välja. Ta ringutas ja võimles päikese käes. Kaka oli talve jooksul üleni valgeks läinud, aga tuju oli tal endiselt hea. Õhk oli nii värske ja kõikjal tärkasid esimesed lilled. Ja oh imet — üks võilill pistis oma nina mullast välja just tema majakese kõrval!

“Tere!” ütles ta peenikese häälega. “Kas ma tohin siin õitseda? Ega ma ei sega teid?”
“Sugugi mitte!” vastas kaka võlutult. “Te olete nii ilus!”
“Oh, mis te nüüd!” punastas võilill. “Ma olen täitsa tavaline.”
“Üldsegi mitte!” hüüdis kaka. “Uskuge mind — ma olen siin elanud juba terve aasta, aga nii kollast ja käharat võilille pole varem näinud! Teate mis — tulge mulle naiseks!”

Võilill punastas uuesti, aga oli nõus. Kohe peeti ka pulmad. Kaka ja võilill hakkasid koos elama. Nad armastasid teineteist väga ja kallistasid iga päev mitu korda, palju rohkem kui varblased.

Andrus Kivirähk

Reede, november 17, 2006

Väike sitt

Mõnikord on väiksest sitast ka hea meel. Ei maksa olla pimestatud suurusest - vahel tuleb rahul olla ka väikestest asjadest. Kükitasin hommikul pool tundi peldikus ja potti vulpsas ainult sõrmeküüne jagu paska. Aga sellest hoolimata olin üsna rahul. Sest peer jooksis korralikult ja junn haises meeldivalt. Ikkagi oma laps ju!

Reede, november 10, 2006

Nädala reportaazh

Võtan kokku lõppeva nädala.

Esmaspäevast kolmapäevani sain tunda alandust ja valu. Sitt läks ära täiesti pööraskes, piinlesin valude käes nagu Libahundi-Tiina. Kõigepealt oli sitt kolm esimest päeva punane, junnid olid nagu tshillipipra kaunad ja iga mikroskoopilise portsu väljapingutamine oli raske nagu Krõõda sünnitus. Hea raisk, et ellu jäin.

Aga neljapäeval asi muutus kardinaalselt. Hommikul oli sitt juba rõõmsalt kollakas, lõuna ajal tuli korralikku vedelat ja õhtul - õhtul! hiilis persest välja ligi poolemeetrine purakas! No oli see alles loom!

Täna hommikul pressisin välja mõnusa liimisita, mis küll kleepus, aga samas said torud korralikult puhtaks. Sitaanalüütikuna leian, et positiivne konjunktuur jätkub nädala lõpuni ja rõõm püsib minu õuel kuni pühapäevani!

Neljapäev, november 09, 2006

Lainetussitt

Ossa püha pask.

Nagu arvata võite, käisin just sital. Tõele au andes tuleb tunnistada, et polnud end juba kolm päeva tühjendama saanud. Oh seda rõõmu ja ilu, mis sealt siis tuli. Muudkui plumps ja plumps meeldivalt rammusaid pallikesi. Ja iga plumpsu juures mõtlesin, et 'näe, see oli keedekartul', 'see aga pilaff', 'see sai tõmmuga alla loputatud' ning 'see viimane pidi kindlasti tuunikalakonserv olema'. Viimase kolme päeva menüüd jooksis nagu multfilm silme eest läbi.

Potilt tõustes pidin peaaegu tasakaalu kaotama - selline meeletu kogus kineetilist energiat sai vabaks lastud. Vererõhk langes kindlasti alla nulli. Nüüd, 15min hiljem, arvuti taga istudes tunnen alakehas mõnusaid järellainetusi. Tuleb meelde lapsevõlvest üks käik koos vanaemaga mere äärde. Ilus. Kahju, et see rõõm varsti otsa saab.

Reede, november 03, 2006

Mati Undi sitt

Tänane päev pakkus üle pika aja midagi hingele. Kuna eile õhtul sai tubli kärakas pandud, siis perse lausa kisendas korraliku sita järgi. Alguses käis traditsiooniline pauk ja siis valgus pott täis kollase kassi värvi sitta. Kui oleks liiva peale situnud, siis poleks see väljagi paistnud.

Aga jah, üldreegel on see, et joomisele järgneb ka korralik pasahunnik. Viin on sita sõber.