Sitafilosoofia

Sitt on üks mõistatuslikumaid nähtusi universumis. Ühelt poolt on ta igapäevane harjumus, teisalt teame temast vähem kui näiteks maailma sünniloost või amööbide suguelust. Miks?

Kui alustada piiblist, siis tekib kohe küsimus – miks pole apostlid sõnakesti kõnelenud sitast? Jahutakse küll paradiisist, Jeesukese imetegudest, müstilistest muinaslugudest. Aga kus on sitt? Jumal lõi maa ja taeva, valguse, õhu, veekogud, loomad ja linnud. Lõpuks lõi ta inimese ja andis talle seemet. Seitsmendal päeval ta puhkas. Aga millal me saime sita? Selle kohta piibel vaikib.

Hiljem on maailma raputanud nii Darwini evolutsiooniteooria, Newtoni seadused, Einsteini aatompomm jne. Aga miks me ei näe teadusajaloos ühtegi avastust sita kohta? Milleks on meile vaja roboteid ja raale, kui me veel sita kohta mitte midagi ei tea? Väidetavalt on sita kohta kirjutanud palju vabamüürlased, aga kahjuks on nende materjalid salajased.

Sitt on ettearvamatu nagu börsiindeks – me võime teha prognoose, kuid tulemus on alati ette teadmata. Me ei tea kunagi õhtul, millist sitta me järgmise päeva hommikul potti laseme. Me ei tea, kas me üldse laseme ja kas me laseme ka lõuna ajal. Me ei tea, mis värvi tuleb sitt, kas ta on vedel või tahke. Sitt on mõistatus.

Kui palju me teame näiteks, mis ainetest sitt koosneb? Igal piimapakil ja jogurtitopsil on peale kirjuatatud, kui palju seal see on kaloreid, kui palju valku, vitamiine ja igasugu muid aineid. Aga mis on sitas? Kas me teame, mis saab sitast, kui teda näiteks praadida, keeta või moorida? Ei tea.

Me teame ju, mis on meie naise lemmiksöök, sõbra lemmikõlu või töökaasalse auto värv. Aga kas me ka teame, mis tehnikaga nad situvad, kui tihti nad seda teevad, kuidas see lõhnab või milline sitt neile meeldib? Kas meil puudub aim, kuidas meie emad, kes meid oma üsas kandnud, situvad? Ei tea!

Sitt on müstiline nagu elu ise. See, kes peaks lahendama sita saladused, saab Nobeli preemia. Ja võib-olla ka Valgetähe IV järgu medali.