Nagu hoolikas lugeja on taibanud, pole ma sttumisest kordagi paanikasse sattunud. Aga vot eile sattusin. Nimelt põles mul sitamajas pirn läbi ja sellise kujuga pirni pold kuskilt asemele ka võtta. Sitt aga vajas sittumist - võtsin julguse kokku, hingasin ukse taga kopsud värsket õhku täis ja asusin tegutsema.
Nii kui püksid maha sain, algasid paanikahood: kurat! raamatut ei näe lugeda. Sitt ise oli kõva ja ei tahtnud eriti kiiresti kerest väljuda, mis teadupärast tõotab toredat vaatepilti. Aga võta näpust - ei näe ju! Jälle paanika. Kolmas paanikahoog tabas mind hetkel, kui teadvustasin endale, et vahele jääb ka paberi inspekteerimise meeliülendav etapp.
Minusugune sitoloog ikka naljalt vett peale ei tõmba, kui sitta näinud pole. Otsustasin pommi potti jätta ning jooksin rauapoodi pirni järele, et korraliku valguse käes oma viimast meistriteost imetleda. Koju tagasijõudes ootas mind ees aga ebameeldiv üllatus - kurat ja põrgu ja paanika - naine oli selle aja jooksul vee peale tõmmanud.
Neli paanikahoogu ühe sittumisega! Öösel igatahes magada ei saanud.
