Eilne sitt

Eilne päev tuleks kirjutada sitaajalukku. Midagi nii võimsat pole ma enam ammu kohanud.

Siiski ei viidanud eilne ärkamine millelegi, et päev võiks lõppeda sitaloo klassikasse kuuluva meistriteosega. Kuna oli üsna korralik mitmepäeva pohmakas, siis hommikul saatsin Tallinna kanalisatsioonitorustikesse keskpärase pohmasita. Sellel järgnes aga midagi üsna imelikku - persest hiilis välja kausitäis väga pisikesi piklikuid kollaseid junne, kes jõllitasid mind potist nagu mini-hiinlased. Uputasin nad raisad ära.

Aga see oli alles tagasihoidlik algus päeva finaalile.

Õhtul hakkas kõhus meeldivalt keerama ning oodata oli korralikku "torustik tühjaks" vedelsitta. Ootasin õige hetke, võib-olla isegi natuke liiga kaua, ja sööstsin sitamajja. Seal aga algas midagi enneolematut! Perse vahutas ja kees kui vulkaan. Meeletu kiiruse ning jõuga hakkas sitta pritsima igasse ilmakaarde ja suurest õnnest läks pilt taskusse. Kui ma toibusin, oli pott paska pilgeni täis.

Aga see ei olnud kõik! Umbes pooletunnise intervalliga toimus veel kaks järeltõuget. Viimane sitt koosnes küll ainult veest, aga järelmänguks oli see suurepärane lahendus.

Vapustav!