Sitablogi

Neljapäev, august 23, 2007

Andrus Värniku sitt

Kõhus keeb ja mullitab, peer paugub ning kohe-kohe oleks nagu oodata korralikku sitta. Istud potile maha, käib jube jurakas - aga sitta sisuliselt pole. Aga nii kui sitamajast välja tuled, läheb sama pull edasi. Siis helistab SSÕhtulehe spordireporter ja küsib, et miks sitta pole. Vastad: otsime tehnikat. (Vaata ka märksõnad kiired autod, blondid tibid, laua viin, antsla rullnokad, IQ 34).

Üks lugu tuli veel meelde.
Kunagi eelmises töökohas tuli uus sekretär. Mingi teisel või kolmandal päeval läks tibi peldikusse voolima ja unustas ukse seest lukku panna. Samal ajal läks juhatuse esimees eelmise päeva viina välja kusema ja leidis eest punnis silmade ja krõnksus varvastega sekretäri, kel junn pooleldi persest välja piilus.
Juhatuse esimees hoidis 3 sekundit hinge kinni ja jooksis välja hirnuma. Sekretäril olla junn siiani perses kinni.

Neljapäev, august 09, 2007

Vana-vanaema sitt

Kõige jubedam sitt mida ma elus kohanud olen, oli minu kadunud vana-vanaema oma. Mäletan lapsena, et kui baba sitamajja läks, siis lapsed saadeti õue mängima ja naabrid kutsusid miilitsa välja.

Mutt ise oli ca 150 pikk ja kaalus vähemalt sada kilo. Üle kõige ta armastas kullast nipsasju, eetrit juua ning tema lemmiktegevus oli kanu dresseerida. Kui ta lõpuks 93-aastaselt manala teele läks, siis kirst pandi käru peale, sest isegi kuus kõige turskemat külameest ei jõudnud seda tassida.

Peielauas läks pärast tantsuks.